Designipank

Ma ei suitseta, nii et mul jääb iga kuu raha järgi, või noh nii võiks arvata. Eks ma ikka alati kuhugile selle raha ära raiskan. Ma pole lihtsalt siukest tüüpi inimene kes säästaks näiteks panka raha. Ma olen elanud läbi kaks valuutavahetust. Esimese korra rublad kroonideks ja siis margad eurodeks. Eks sellest on jäänud siukene tunne, et miks säästa kui raha väärtus võib muutuda totaalselt mõni päev. Mäletan aega millal mu vanaema kogus raha ja siis kui rublad vahetati kroonide vastu, päris ruttu raha väärtus läks. Päris karm kui mõelda, et kellegi elu kogutud säästud võivad kaduda lihtsalt üks kaks.

Ma armastan ilusaid asju ja pikka aega kestev design on ligidal minu südant, kuigi meil ongi palju asju Ikeast. Vepsäläises (kohalik designi pood) oli kampaanja, millal sai osta design-asju ilma lisakuludeta, kuigi maksaksgi ühe kuu kaupa. Alguses ma ei uskunud seda, siis helistasin järle ja küsisin, et no eks teil ikka mingi arvele juurde lisatav väike summa on. Aga ei, se oli tõesti täiesti kuluvaba, summa on täpselt sama kas maksad kõik ühe korraga või tükihaaval. Tänapäeval on reklaamid sellised, et ega neid enam ei usu. Selles oli ka ikka väike trik, kui õieti mäletan siis oste pidi tegema kokku üle paari tonni või midagi taolist. Aga noh kui hinnad on nagunii nii krõbedad, eks siis se on käkitegu.

Meie köögitoolid on olnud juba pikemat aega lagunemispunktis. Tehisnahk lihtsalt ei kesta seda, et nendesse iga päev kallatakse piima ja toitu. Olen juba pikemat aega unistanud Charles Eamsi toolidest, ja kuidagi need hüppasid alati mu silmade ette, ükskõik kuhu ka vaatasin, neid oli ajakirjades ja telkus. Nende hind on aga olnud nii soolane, et ma pole neid iialgi raatsinud osta. Aga nüüd kui oli nii hea pakkumine, ma läksin ja ostisin need ära.

Tavaliselt säästuvärgid võetakse ikka pikemaks ajaks, nii et ma siis mõtlesin, et võtan endale 5 aasta säästuplaani ja maksan umbes 50€ kuus. Teine suur unistus on olnud VP Globe lamp. Ma pole sellest isegi julenud unistada, sest kes normaalne inimene raiskab üle paari tonni lambi peale. Mäletan kui elasime kesklinnas ja ma läksin alati trammiga koju, siis vaatasin poe aknast seda lampi. Ma ei osanud isegi aimata, et se lamp on nii kallis. Siis otsustasin, et kui olen 50-aastane ostan endale selle lambi koos Charles Eamsi tugitooliga. No nüüd kui käisin ostmas Vepsäläisest neid köögitoole, siis nägin et seal oli samast lambist näidis soodukas. Meil ei ole kodus isegi sellis kohta kuhu võiks panna nii ilusa lambi, sellel oleks vaja vähemalt 7 meetrit kõrget ruumi. Aga noh, ma ikka ostin selle. Ja noh se oleks ju tobedus seda pappkastis säilitada, niisiis panin selle meie voodi kohale. Arvan, et mingi feng shui järgi se on väga halvasti paigutatud, kui se on kohe voodi kohal, aga mulle meeldib seda vaadata ennen kui jään magama. Samas võib mõelda, et kui midagi väga tahad, siis selle tavaliselt saad, mitte kohe, aga siis kui aeg on õige. Juhtme keerasime mitu korda ümber siukse vidina, et küll se lamp veel kunagi saab oma 7 meetrise ruumi ka.

Ma proovisin endale seletada, et se on minu viis koguda raha. Tavaliselt design-esemetel väärtus säilib või isegi tõuseb. Näiteks need samad toolid 1950 aastalt, ilusa nahakattega oli 5000 eurot tükk. Ma arvan, et päris sellise väärtuseni minu shoppingud ei ulatu, aga ikkagi olen rahul, et mul on asjad millesse ma ei tüdine 5-aasta pärast ära.