Saunamaja - se oli ehk üks süü miks me kolisime siia maija üleültse. On muuseas huvitav kuidas väikesed asjad mõjutavad suuri asju, ja viivad edasi suuri otsuseid. Rohkem kui kaks aastat tagasi, kui ostsime selle maja kolisime peaaegu kohe saunamaija elama, sest peamajas oli käigus suur remont. Nüüd tundub naljakas kuidas me kõik mahtusime pisikessa saunamaija kogu perega. Ma olin siis viimase peale rase ja esimene lapsuke oli alles 1,5 aastane. Oli reisivoodi, paarisvoodi, söögitool ja kummut. Dushiruumis oli meie riided ja osa köögiasjadest. Saunas kui seal ei olnud tuld, oli meie büroo. Paberid olid lajali ja läppakaga sai olla netis ainult siis kui istusid üleval saunalaval teatus asendis. Närvid olid pinges, miinus graade oli õues ja rahakotis. Siis unistasin suvest, kui kõik oleks korras ja pakkuksin külalistele ise tehtud õunakooki.
 |
| Elu on lill - pea sellest hoolt! (appi ma tavaliselt tapan kõik lilled) |
Nüüd tundub, et sellest ajast on igavik, kuigi sellest on möödas ainult üle kahe aasta. Kuigi saunamaja on täitsa heas korras, pole mulle kunagi meeldinud puuvärvi lauad seinal. Olen alati tahtnud värvida need valgeks. Ja tänu minu tragile emale saigi se nüüd suvel tehtud. Kogu sauna esiruum paistab nüüd palju suurem olevat.
Viimasel ajal olen saanud aru, et elus peab tegema rohkem asju mis toovad su ellu rõõmu. Ma tegin endale uuel aastal lubadusegi, teha asju mis toovad mulle rõõmu. Päris hästi on se lubadus pidanud. Nüüd kui pool aastat on sellest läinud, siis on hea aeg meelde tuletada, et teeksin jälle toredaid asju oma elus. Ega seda "actionit" muidu ellu ei saa, kui ise ei tee.
 |
| Trummid- kahe lapse ema peab vahest tegema midagi hoopis muud |
Üks asi millest naudin on trummide mängimine. Sami ostis mulle 30-aastaseks juubeliks trummid. Ma olin salaja alati tahtnud endale trumme, aga kunagi pole olnud kohta kuhu neid panna või raha millega osta. Nüüd mul on käinud aasta aega trummiõps umbes kord kuus õpetamas trummimängu. Alugses kogesin süümekaid, sest ma ei viitsi ültse harjutada. Mõtlesin välja igasuguseid ettekäändeid, miks ma ei jõudud harjutada. Hakkasingi mõtlema, et kas mul ongi ültse mingit mõtet trumme mängida kui isegi harjutada ei viitsi? Kas mulle siis õieti ei meeldigi trumme mängida? Aga siis sain aru, et kuigi mulle meeldib trumme mängida, mängin ainult omaks rõõmuks (naabrid on arvatavasti eri arvamusel), ja kui ma ei taha harjutada, se on täitsa ok. Olen täiskasvanud inimene ja kui ma tahan maksta selle eest et harjutan mängimist trummitunnil, no mis seal siis ikka. Kõigest ei pea alati olema mingit kasu, ja vahest võib asju teha lihtsalt selle pärast et seda on tore teha ilma mingisuguse eesmärgita.
