Ma ei suitseta, nii et mul jääb iga
kuu raha järgi, või noh nii võiks arvata. Eks ma ikka alati kuhugile selle raha
ära raiskan. Ma pole lihtsalt siukest tüüpi inimene kes säästaks näiteks panka
raha. Ma olen elanud läbi kaks valuutavahetust. Esimese korra rublad kroonideks
ja siis margad eurodeks. Eks sellest on jäänud siukene tunne, et miks säästa
kui raha väärtus võib muutuda totaalselt mõni päev. Mäletan aega millal mu
vanaema kogus raha ja siis kui rublad vahetati kroonide vastu, päris ruttu raha
väärtus läks. Päris karm kui mõelda, et kellegi elu kogutud säästud võivad
kaduda lihtsalt üks kaks.
Ma armastan ilusaid asju ja pikka aega
kestev design on ligidal minu südant, kuigi meil ongi palju asju Ikeast.
Vepsäläises (kohalik designi pood) oli kampaanja, millal sai osta design-asju
ilma lisakuludeta, kuigi maksaksgi ühe kuu kaupa. Alguses ma ei uskunud seda,
siis helistasin järle ja küsisin, et no eks teil ikka mingi arvele juurde
lisatav väike summa on. Aga ei, se oli tõesti täiesti kuluvaba, summa on
täpselt sama kas maksad kõik ühe korraga või tükihaaval. Tänapäeval on
reklaamid sellised, et ega neid enam ei usu. Selles oli ka ikka väike trik, kui
õieti mäletan siis oste pidi tegema kokku üle paari tonni või midagi taolist.
Aga noh kui hinnad on nagunii nii krõbedad, eks siis se on käkitegu.
Meie köögitoolid on olnud juba pikemat
aega lagunemispunktis. Tehisnahk lihtsalt ei kesta seda, et nendesse iga päev
kallatakse piima ja toitu. Olen juba pikemat aega unistanud Charles Eamsi toolidest,
ja kuidagi need hüppasid alati mu silmade ette, ükskõik kuhu ka vaatasin, neid oli
ajakirjades ja telkus. Nende hind on aga olnud nii soolane, et ma pole neid
iialgi raatsinud osta. Aga nüüd kui oli nii hea pakkumine, ma läksin ja ostisin
need ära.
Tavaliselt säästuvärgid võetakse ikka
pikemaks ajaks, nii et ma siis mõtlesin, et võtan endale 5 aasta säästuplaani
ja maksan umbes 50€ kuus. Teine suur unistus on olnud VP Globe lamp. Ma pole
sellest isegi julenud unistada, sest kes normaalne inimene raiskab üle paari tonni
lambi peale. Mäletan kui elasime kesklinnas ja ma läksin alati trammiga koju,
siis vaatasin poe aknast seda lampi. Ma ei osanud isegi aimata, et se lamp on
nii kallis. Siis otsustasin, et kui olen 50-aastane ostan endale selle lambi
koos Charles Eamsi tugitooliga. No nüüd kui käisin ostmas Vepsäläisest neid
köögitoole, siis nägin et seal oli samast lambist näidis soodukas. Meil ei ole
kodus isegi sellis kohta kuhu võiks panna nii ilusa lambi, sellel oleks vaja
vähemalt 7 meetrit kõrget ruumi. Aga noh, ma ikka ostin selle. Ja noh se oleks
ju tobedus seda pappkastis säilitada, niisiis panin selle meie voodi kohale.
Arvan, et mingi feng shui järgi se on väga halvasti paigutatud, kui se on kohe
voodi kohal, aga mulle meeldib seda vaadata ennen kui jään magama. Samas võib
mõelda, et kui midagi väga tahad, siis selle tavaliselt saad, mitte kohe, aga
siis kui aeg on õige. Juhtme keerasime mitu korda ümber siukse vidina, et küll
se lamp veel kunagi saab oma 7 meetrise ruumi ka.
Ma proovisin endale seletada, et se on
minu viis koguda raha. Tavaliselt design-esemetel väärtus säilib või isegi
tõuseb. Näiteks need samad toolid 1950 aastalt, ilusa nahakattega oli 5000
eurot tükk. Ma arvan, et päris sellise väärtuseni minu shoppingud ei ulatu, aga
ikkagi olen rahul, et mul on asjad millesse ma ei tüdine 5-aasta pärast ära.
